Skai ülevoolav rõõm oma inimesega kohtumisest on plahvatuslik, tema lustlik kehakeel on naljakas-armsalt energiline.
Samas on hämmastav tema peenetundeline delikaatsus – kui peremees ei saa (ei viitsi) temaga tegeleda, siis ta „kaob ära“ ning võib olla tunde „kadunud“,
kuni märkad, et ta lamab tegelikult sinu tugitooli kõrval, käesirutuse kaugusel. Meie suhteliselt suurest ja kirjust koertekambast on Skye terjerid ainsad,
kes juba kutsikana said iseendaga ise hakkama – veeretasid iseendale palli, viskasid kaltsu õhku ja püüdsid kinni, uurisid elu ja ümbrust ilma midagi lõhkumata.
Hetkega olid nad valmis ümber lülituma mängurežiimile koos peremehega, kuid omapäi jäetuna ei kostnud kunagi jonnikisa, vaid lihtsalt otsiti endale tegevus.
Oma valdustest väljaspool on skai kõigi loomadega ja inimestega üleolevalt ja armulikult neutraalne. Et aga tema territooriumile, aedikusse, pessa, näitusepuuri
näppe torgata, selleks pead sa olema talle oma inimene. Olles veendunud oma erakordsuses, on skai parajalt kahtlustav kõigi ja kõige võõra suhtes.
Kui seda lugeda negatiivseks, siis ongi skai ainuke miinus tema armukade kiindumus, koduhoid ja lojaalsus. Üksikule inimesele ainukeseks lemmikuks
ei sobi keegi paremini.
Skai üldreeglina ei lähe saba liputades uute tuttavatega kohe sõprust looma. Võõras olukorras ja võõraste olenditega vajab ta aega, et situatsioon
läbi analüüsida ning endale selgeks teha. Söögi ja maiustega skaid "ära osta" ei ole enamasti võimalik. Ta teeb oma otsuse ise ja omas tempos.